Toronto Eesti Evangeeliumi Luteriusu Vana Andrese kogudus ELCIC

07/09/2024

https://youtu.be/s_iyoBcbgHo?feature=shared

07/03/2024

Kahevahel

Matteuse 28:16–17 : "Aga üksteist jüngrit läksid Galileasse sellele mäele, kuhu Jeesus neid oli käskinud minna. Ja kui nad teda nägid, kummardasid nad teda. Aga mõned olid kahevahel."

Kahevahel olek on inimlik. See tunne tekib südames, mis on kahe võimaluse vahel lõhki kistud – üks tee ahvatlev ja uus, kuid samas tundmatu ja hirmutav; teine tuttav ja turvaline, kuid ammu ammendunud ja igav. Otsustushetkel seisame küsimuse ees: kas astuda samm tundmatusse või jääda rahus paigale? "Olla või mitte olla," see tuttavalt painav küsimus Taani Helsingøri lossi suletusest kummitab vahel meid kõiki.

See tunne polnud võõras ka Jeesuse jüngritele. Nad olid näinud imesid ja kuulnud tõotusi, kuid ometi jäid mõned isegi pärast ülestõusnud Kristuse nägemist kahevahele. Kahtlus näris nende hinge, seades kahtluse alla kõik, mida nad teadsid ja seni uskusid. Kas see oli tõeline kohtumine Jumalaga või pettekujutelm? Kas ees ootas tühjus või uus algus, suurim võimalus?

Jüngrite kahevahel olek polnud pelg kõhklus. See oli sügavalt juurdunud. Nad olid näinud oma juhti ja õpetajat, Jumala Poega, keda nad olid kolm aastat järginud, julmalt risti lööduna. Nende lootused olid purunenud, nende maailm oli pea peale pööratud. Ülestõusmise ime raputas nende uskumuste vundamenti. Kas nad julgevad loota, et see kõik on tõsi?

Kahtlused võivad olla valusad, halvata meid ja tekitada hirmu, kuid need võivad olla ka väravaiks sügavama usuni. Oswald Chambers kinnitab: "Kahtlused võivad olla usu teekonna olulised kasvuetapid." (My Utmost for His Highest). C.S. Lewis lisab: "Usu sügavus kasvab just kahtluste ja proovilepanekute keskel." (Mere Christianity).

Idamaade tarkus ütleb: "Uued algused peidavad endas valusaid lõppe." Jeesuse taevasseminek oli jüngrite jaoks üks valus lõpp – nad kaotasid oma armastatud õpetaja, sõbra, Jumala Poja. Ometigi just sellest näilisest kaotusest sündis uus algus. Jeesuse õpilastest said õpetajad – Tema Rõõmusõnumi kuulutajad. Jeesuse ligioleku tõotuses pidid nad leppima Jumala Poja füüsilise eemalolekuga ja õppima iseseisvalt hakkama saama. Nad pidid kandma vastutust Jumala ees. Uus ja hirmutav, kuid vältimatu Jeesuse missioonikäsu teostumisel.

Usutee võib olla vaevaline, kuid seda teekonda ei pea me üksi käima. Jeesus tõotas olla meiega "iga päev kuni maailma-ajastu otsani" (Mt 28:20).

Kahevahel olemine võib olla hirmutav, kuid see võib olla ka meie usu suurim proovikivi. See on võimalus süveneda oma usku, otsida Jumala juhatust ja leida uus tee. Nii nagu jüngrid leidsid jõudu oma kahtlustest üle saamiseks ja Evangeeliumi kuulutamiseks, nii võime ka meie leida jõudu oma kahevahel olemisest ülesaamiseks ja elada elu, mis eesmärgistatud ja tulvil pühendumust. Püha Bernard Clairvaux on öelnud: "Kui inimene armastab ennast Jumala pärast, armastab ta õigesti. Kui ta armastab Jumalat enese pärast, on see ainult näiline armastus." Oma mina-kesksuse Jumala tahtele allutamine on tõelise armastuse alus.

Jeesuse misjonikäsk "Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad" (Matteuse 28:19) pole üksnes Sõna kuulutamise kutse, vaid ka evangeelses tões elamise julgustus, selleks et inimesed saaks Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse ristitud (Matteuse 28:19).

See on meie kutse – elada Tõest lähtuvat elu, hoolimata kahtlustest ja ebakindlusest. See on meie võimalus astuda välja oma mugavustsoonist ja jagada Jumala armastust maailmaga. See on meie teekond kahevahel olemisest usu kindlusesse.

Aamen!

06/06/2024

Vaimne kodu ei ole võõrastemaja

Efeslastele 2:19-22:

"Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise. Tema, kelles kogu hoone kokku liidetuna kasvab pühaks templiks Issandas, ja kelles teidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus."

Juba aastaid elame kogukonnana keset suurt ehitusplatsi. Masinad mürisevad, suruhaamrid taovad ja maa väriseb nende löökide all, nii et kõik olnu näib hetkega tolmuks haihtunud olevat. Ehitajad askeldavad ja eksperimenteerivad ainukordse vundamendi kallal, kuid unistuste hoone ise ei näi veel kerkivat. Ometigi püsib sügaval sisimas lootus, et kord tõuseb sellele hirmkallile vundamendile midagi püsivat ja kaunist, kuhu saab talletatud meie rahvakillu, "võõra ja majalise," õnnistusrohke ajalugu.

Karl Marxi materialistlikus maailmavaates väidetakse, et aineline baas määrab vaimse pealisehituse. Marxi teooria järgi kujundab majanduslik alus kultuuri, poliitika ja religiooni ("Saksa ideoloogia", 1845). Paulus aga väidab, et füüsilised ehitised on ajutised ja alluvad lagunemisele, samas kui vaimne hoone, mille aluseks on Kristus, on igavene. Füüsilised ehitised võivad laguneda, kuid vaimne eluhoone, mille aluseks on Kristus, jääb püsima. See vaimne alus toob püsiva rahu ja kindlustunde, mida füüsilised struktuurid ei suuda pakkuda.

Liigne keskendumine füüsilise hoone ehitamisele võib viia vaimsete ja kogukondlike väärtuste unarusse jätmiseni. Ressursid, mis kuluvad füüsilise hoonele, võivad võtta ära tähelepanu ja energia, mis peaksid minema vaimse ja kogukondliku elu edendamisele. Tõeline kasv ja tugevus tulevad vaimsest sügavusest ja ühtsusest, mitte väliste struktuuride hiilgusest. Apostel Paulus tuletab meile meelde, et me ei ole enam võõrad ega majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, kes on rajatud Kristusele kui nurgakivile, mille hoone ehitajad ise on küll tunnistanud kõlbmatuks (Psalm 118:22). Paulus kinnitab: "Meie oleme tema teos, loodud Kristuses Jeesuses headeks tegudeks" (Efeslastele 2:10).

Aga seni kuni kogukonna keskus valmib, oleme võõrad ja majalised (Läti majas). Apostel Paulus tuletab meile meelde, et Kristuses ei ole keegi meist võõras ega majaline, vaid koos võõrustajatega oleme Jumala perekonna liikmed. Otmar Pello kirjutab oma jutluses: "Kus Jumalat tõeliselt ja vaimus appi hüütakse, koraale lauldakse ja Kristusest jutlustatakse, seal on olemas kirik, sõltumata hoonest ja tema arhitektuurist" (Otmar Pello, "Ja ööd ei ole seal", 1972). Sama kehtib ülekantud tähenduses ka meie kogukonna kohta: seal, kus Eesti koorid harjutavad ja laulavad, kus Eesti kool tegutseb ja kogukond rõõmus ja kurbuses koguneb, seal kus asub Eesti Panga peakontor, seal asub ka kogukonna keskus.

Oma elu ehitades peame arvestama veel ühe paradoksiga: kuigi me rajame uut püsivat kodu, oleme siiski kõik "võõrad ja majalised siin maailmas" (Heebrealaste 11:13). Ameerika Ühendriikide filosoof, teoloog ja kristlik kirjanik Dallas Willard on öelnud: "Meie kodu on taevas, ja meie elu siin on ajutine palverännak" (Dallas Willard, The Divine Conspiracy). Ehitatagu pealegi kauneimad füüsilised hooned inimese hüvanguks, kuid veelgi olulisem on, et ehitaksime oma vaimset hoonet, lubades seal leida eluaseme ka Kristusel ja peegeldades Tema armastust sellele maailmale.

Ja oma ajutisuse tunnistamine siin maailmas ei peaks meid kutsuma mõttetult tormama, vaid elama oma elu tasakaalukalt, mõtestatult ja elusamalt siin ja praegu, olles kindlad oma tõelisele kodakondsusele Jumala riigis.

Aamen.

05/31/2024

Vana-Andrese kogudus 75

May 30, 2024
Eesti Elu Nr. 22 2024
Eerik Purje

Toronto Eesti Evangeeliumi Luteriusu Vana-Andrese kogudus tähistas oma 75. aastapäeva piduliku kontsert-jumalateenistusega pühapäeval, 26. mail Agricola Soome luteri kirikus. Teenis koguduse õpetaja pastor Kalle Kadakas. Külalisvaimulikena osalesid teenistusel pastorid Pamela Kormano, Matti Kormano ja Peeter Vanker.

Koguduse 75. aastapäeva armulauaga kontsertjumalateenistusel teenisid õpetajad Peeter Vanker, soome Agricola koguduse õpetajad Matti Kormano ja Pamela Kormano ning Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas. Foto: EE
Accessibility
Share
Muusikaga kaunistasid teenistust koguduse organist Juha Tikkanen (saatis ka koori klaveril), koguduse segakoor – juhatas Liina Purje-Lepik, Asta Ballstadt – klaverisoolo, ja Agricola kiriku kandlemängijad.

Kontsertosas esines Vana-Andrese koguduse koor Liina Purje Lepiku juhatusel. Kogudust tervitab nõukogu esinaine Riina Klaas.
Sõnalises osas esinesid peale vaimulike koguduse esinaine Riina Klaas – avatervitus, Kati Kiilaspea ja Tõnu Naelapea – pühakirja lugemine, Jude ja Madis Sambla – deklamatsioon.

Teenistus algas protsessiooniga. Orelilt kõlava prelüüdi saatel sisenesid pühakotta vaimulikud ja korraldava toimkonna liikmed: Riina Klaas, Heli Kopti, Tõnu Naelapea, Ilmar Lepik. Esinaine Riina Klaas lausus oma tervitussõnad, altari ette rivistunud koor esitas kaks laulu, millele kogudus vastas avakoraaliga.

Et teenistus toimus kolmainupühal, millega lõpeb kirikuaasta esimene pool, oli pastor Kalle Kadakas rajanud oma jutluse vastavale piiblisalmile Johannese 3: 1-8 (9-13). Vaimuliku kõne põhiteemaks oli: kolm ühes, üks kõigis. Üks Jumal on ühine kolmes isikus: Isas, Pojas ja Pühas Vaimus. Ta tsiteeris koguduse eelmisi vaimulikke Otmar Pellot ja Udo Petersood, rõhutades ühtlasi, et nende hulgast on pühitsetud kolm piiskoppi: asutaja õpetaja Karl Raudsepp, õpetaja Udo Petersoo ja hiljem Peetri koguduse õpetaja Andres Taul. Ta lõpetas sõnumiga kogudusele (Matteuse 18:20): kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.

Pärast jutlust andsid külalisvaimulikud oma õnnistussoovid kogudusele. Baptistikoguduse pastor Jüri Puusaagi, kes oli seotud teiste kohustustega, kirjaliku läkituse luges ette pastor Kalle Kadakas.

Pärast teenistust, mis lõppes protsessiooniga vastupidises suunas, siirduti alakorrusele koosviibimisele einelauas. Seal lausus koguduse juhtkonna nimel tervitussõnad Tõnu Naelapea. Tõnu juhtis tähelepanu juubeli algsele tähendusele, mille kohaselt ei pea see tingimata olema arvuliselt ,,ümmargune“. Esimene juubel on 50, teine juba ,,sakiline“ ehk 75. Vana-Andrese kogudus peab seega oma teist juubelit. Rääkides koguduse vaimsest arengust, siis on see kestnud juba kolm inimpõlve, mille pikkuseks võib lugeda 25 aastat. Ta avaldas südamlikku tänu kõigile vabatahtlikele töötajatele, kelle ennastsalgava tegevuse najal kogudus on püsinud. Ühtlasi luges ta ette ingliskeelse tervituse Kanada luterliku kiriku ida sinodilt.

Pastorid Kalle Kadakas ja Peeter Vanker laususid omapoolsed õnnistussõnad koosviibimisele ja lugesid söögipalve, mille järel asuti külastama einelauda ja maitsma perenaiste usinate käte toodetud kulinaariat.

Sõna võtsid veel Peetri koguduse esimees Väino Einola, kes rõhutas kahe luterliku koguduse head koostööd ja juhtis tähelepanu eelseisvatele ühisüritustele; ja Jaak Järve, kelle vanaisa oli üks koguduse asutajaid. Jaak (kes muuhulgas kujundas koguduse juubelilogo) meenutas humoorikalt, kuidas õpetaja Otmar Pello koguduse väljasõidul Järve tallu Tottenhamis pidas ,,mäejutlust“.

Koguduse koor esines veel kolme lauluga, sedapuhku juhatamata, õieti poolenisti kaugjuhtimisega. Dirigent Liina tegi seda klaveripingilt, olles ühtlasi saatja rollis.

Aruanne tohiks sellega olla antud, reporteri sulg aga sügeleb ikka veel ja tahab rääkida muljetest, mida oli ohtralt. Alakem kooriga, kel oli muusikalises osas kandvaim roll. Ainult tosina jagu lauljaid, kuid häälerühmaliselt hästi tasakaalustatud, meeldiv helivärv ja intonatsioon, pikaajalist koostööd reetev ühtlus. Koori koosseisust võrsunud kindlakäeline dirigent Liina Purje-Lepik, särav mitmekülgne muusik, väärib erilist tunnustust. Koor esitas kokku kaheksa laulu, esinedes kolmel korral jumalateenistusel ja lõpuks ka koosviibimisel.

Oli südankosutav kuulda klaveril koori endist juhti ja hilisemate aastate klaverisaatjat Asta Ballstadti. Debussy ,,Reverie“ oli hästi ja sobivalt valitud pala, selle helidest kostus nukkerhella nostalgiat. Vennasrahva kandleansambel kahe palaga andis teenistusele põhjamaiselt karge värvingu, omal ajal ehitatud hõimusild muutus kandvamaks.

Põlvepikkuste Sambla kaksikvendade enesekindel ja veenev sõnaline etteaste mõjus nagu elektrilöök. Anna Haava igihaljas ja elujulge luuletus ,,Meie“ mõjus pigem loitsu kui etlemisena: ,,Meie ei taha olla, ei ole vaikiv, ununev lehekülg…“ Meie põliseid kirikutavasid trotsiv aplaus oli spontaanne ja jõuline.

Ei saa ka kuidagi mainimata jätta arvukat kogudust, mis täitis kiriku. Ega jätta küsimata, kas eesti rahvas on ikka tõesti nii usukauge kui harutihti kuuleme räägitavat. Tõsi, see oli pidupäev, kuid ilmselt ei ole ka kiriklik argielu veel viimseid hingetõmbeid tegemas.

Kokkuvõttes jättis see sündmus siinsele kogukonnale kaks jõulist sõnumit, ühe usulise ja teise rahvusliku. Usulise sõnumi läkitas koguduse õpetaja oma jutluses: ,,Kus kaks või kolm on minu nimel koos…“ Rahvusliku sõnumi saatsid kaheksa-aastased vennakesed, kelle vanemaist ainult üks on eesti soost: ,,Meie otsaette on kirjutatud elusõna. Meie tahame elada ja kirjutada aegade raamatusse.“

Tervist ja jõudu juubelikogudusele! Aegade raamat on altaril piibli kõrval avatud. Selles on veel palju täitmata lehekülgi. Ärgem kõhelgem kirjutamast!

03/07/2024

Paastuaja 4. pühapäev. Laetare.

Ning Issand pöördus ja vaatas Peetrusele otsa ja Peetrusele
tuli meelde Issanda sõna, kuidas ta temale oli öelnud: „Enne kui täna kukk laulab, salgad sina mu kolm korda ära.” Ja sealt välja minnes puhkes ta kibedasti nutma. Luuka 22.61-62

Peetruse pisarad

Ja saatuslikul koidikul kukk ei jõudnudki kolmandat korda laulda...

Peetruse lugu Jumala salgamisest on sügavalt inimlik. Ta tunnistas Jeesuse Messiaks, aga siis salgas Jeesuse kolm korda: "Ma ei tunne teda." (Johannese 22:57). Jeesuse lootus Peetrusesse aga ei murdunud. Ja Jeesus kinnitab Galilea kalurist esmakutsutule: "Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse..." (Matteuse 16:18). Enne kolmandat kukelaulu aga Peetruse usk vankus ja hirm võitis aukartuse.
Taani teoloog ja filosoof Søren Kierkegaard (1813-1855) on öelnud: "Inimesed ei karda niivõrd tõde ennast, kuivõrd seda, mis saab neist siis, kui nad selle välja ütlevad." Peetrus salgas Jeesuse tõenäoliselt just ühiskondliku hukkamõistu kartuses. Vaatamata äratagane-misele, kahetsuspisaratele eelkõige läbi Halastuse kannab Peetrus, Jeesuse poolt kinnitatud Kalju (πέτρος - petros), Kirikut tänaseni. "Meeleparandus on taeva võti, mis toob Kristuse meie juurde..." on kirikuisa Püha Johannes Kuldsuu (+407) on öelnud: Peetruse kibedad pisarad ei tulenenud enesehaletsusest, vaid sügavast kahetsusest Jeesuse mahasalgamise pärast Just kibedate kahetsuspisarate kaudu avab Issand oma halastuses tagasi tee.
"Mehed ei nuta" - nii manitseti juba stoikude ajal mehi (Antiik - Kreeka filosoofiline koolkond 3. sajandist eKr kuni 2. sajandini pKr) säilitama enesevalitsemisest ja ealeski mitte nutma. Kristluses pole aga mehed oma pisaraid häbenenud. Nutetakse nii kahetsus- kui rõõmupisaraid. "Pisarad, mis voolavad kahetsusest, pesevad hinge ja toovad sellele rahu," teadis öelda munk Isaac Süürlane (+ 700).
Peetrus küsis Jeesuselt: "Issand, mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda? Kas seitse korda piisab?" Jeesus vastas: "Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kas või seitsekümmend seitse korda." (Matteuse 18:21-22). Jeesus lootis Peetruse peale. "Kui sa kord pöördud, siis kinnita oma vendi," (Luuka 22:32). Ja nii nagu Peetrus Jeesuse ettekuulutuse järgi Teda salgas, pöördus ta ka Õpetaja ettenägelikkuse järgi tagasi. Jeesus taastas oma suhte Peetrusega: "Simon, Joona poeg, kas sa armastad mind...?" (Johannese 21:15). Kurvalt vastas Peetrus Jeesusele kolmandalgi korral: "Jah, Issand, sina tead kõike; sa tead, et sa oled mulle kallis." (Johannese 21:17) Jeesus ütles: "Sööda mu lambaid!" (Johannese 21:17). Jumala armastus ja andestus on piiramatud ja suudavad ületada kõik takistused.

Laetare pühapäev kutsub meid leidma rõõmu ja lootust ka surmavarju orus rännates (Psalm 23:4). Kirikuisa Püha Augustinus (+430. A. pKr) on öelnud: "Kahetsuspisarad on meeleparanduse vaikne hääl." Peetruse pisarad on kibedad, täis kahetsust, süüd ja valu, kuid samas ka alandlikku tunnistust inimlikust nõrkusest ja patust. Meeleparandus ja andestamine toovad meid alati Jumala armastuse ja rõõmu valgusesse. See on nagu taevariik, kus Jumal pühib ära iga pisara meie silmist, (Ilmutuse 21:4).

Ühe legendi järgi rändas Peetrus pärast Jeesuse surma mööda maad, süda täis kurbust ja kahetsust. Ta nuttis nii palju, et tema pisarad kumasid maapinnal nagu kalliskivid. Nendest pisaratest tärkasid sinised lilled, mille kroonlehed meenutasid taeva uksi. Peagi Eesti metsades tärkavad sinililled kuuluvad Itaalias õitsevate Peetruse pisaratega ühte perekonda. Öeldakse, et igaüks, kes leiab Peetruse pisara lille, on Jumalale lähedal ja tema palved võetakse kuulda: Jumal, muuda mu meelekibedus tagasipöördunu rõõmupisarateks. Aamen!

02/14/2024

Vabaduse ike

"Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik, ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!" – Matteuse 11:29–30.

Tuhkapäeval, mil meie argipäeva ikestavad meie kehakaalukust vähendavad dieedireklaamid ning lõputud üleskutsed kollektiivsele enese piirangule, pakub Jeesus vastandina oma headuse ja kerguse iket. Rusuvatele hinge koormatele pole see lisakoorem. Jeesuse ike on paradoksaalselt kerge ja hea.

Jeesuse ikke headus ja kergus avaldub sügavas moraalses selguses, vaimses vabaduses ning Jumala armus ja toes, Tema vaimses rahus. Me ei pea enam kandma eluolelusvõitlusest tingitud eneseõigustuse raskeid isekuse koormaid. Jumala lähedus ja tugi eemaldavad need, kinkides läbi alandliku ja Kristust järgiva eluhoiaku tõelise hingerahu ja vabaduse.

Tuhkapäeva palmituhast ristimärk on enamat kui nähtav tahmane vaimulik kinnitus meie laubal. See on sügav eneserefleksiooni ja pühendumise märk, mis sümboliseerib meie sisemise pöördumise Jumala tahtega kooskõla taastamist. Thomas Merton, oma pühendunud munga tarkuses, tuletab meile meelde: "Tuhkapäev on tulvil rõõmu... Kogu kurbuse allikas on illusioon, nagu oleksime meie iseenesest midagi enamat kui tuhk. See tarkus julgustab meid tunnistama oma surelikkust ja sõltuvust Jumalast, juhatades meid sügavamale enese mõistmisele ja rahule."

Paastuajal järgitavad enesepiirang, distsipliin ja loobumine on olulised tegevused, kuid need ei ole sihid iseenesest, vaid pelgalt vahendid, mis aitavad meil süveneda ja kasvada Kristuse alandlikkuses. Preester ja teoloog Henri J.M. Nouwen on öelnud: "Tõeline vaimne elu ei tähenda enda suuruse kasvatamist, vaid pigem Jumala ees enese kahanemist."

Olgu enesepiirang ja loobumine, millega asume Kannatusaja paastuteekonnale, meie teadlik valik – kuid mitte eesmärk, vaid vahend, mis aitab meil avada südant ja meelt Kristusele.

Astudes Kristuse ikke alla, ei astu me mitte koorma alla, vaid avatud teele, mis õpetab meid läbi alandlikkuse ja usalduse vaimselt kasvama. Tema ike pole vilets ega tema koorem raske. Tema ikkes oleme teel alandlikkuse, vaikuse ja rahu poole. See on vabaduse ike, see teekond ei koorma. Selle ikke headus kingib tõelise rahu ja vabaduse hingamise. Aamen.


Issand Jeesus Kristus,

Tuhkapäeva saabudes, kui tuhast ristimärk meie laubaid puudutab, süttib meenutus Sinu kannatuste mõõtmatust sügavusest ja piiritust armastusest. See tuha tähis kutsungina kõlab – järgida Sind alandlikkuse ja armastuse teel.

Anna, oh Jeesus, meile jõudu ja meelt alandlikku, et kanda Sinu iket, mis kergeks muutub Sinu armastuse ja andeksandmises. Õpeta meile armastuse ja andestuse väge. Täida meie südamed rahuga, mis Sinu kannatusest, ohvrist ja igavesest armust voolab nagu karge allikavesi, uhtudes puhtaks ja uuenenuna meie hinged.


Luba meil, Sinu juhatusel, kõndida rahuteel, kandes Sinu armastuse iket, mis ei koorma, vaid kergendab, mis ei ahista, vaid vabastab, ja mis igas sammus toob meid lähemale Sinu rahu ja valguse igavesele allikale. Aamen.

Kolmapäeval 14. veebruari õhtul kell 6 toimub Agricola kirikus Soome ja Vana Andrese koguduse ühine Tuhkapäeva jumalateenistus

12/19/2023

Toronto Vana Andrese and Toronto Peetri koguduste III Advendipüha Palvus. Toronto Agricola kirikus.
Teenis õpetaja Kalle Kadaks, orelil ja klaveril Juha Tikkanen. Solist Kristina Agur. Ülesvõte on pärit Toronto Peetri koguduse koduleheküljelt autor Tiiu Roiser

Toronto Vana Andrese and Toronto Peetri koguduste III Advensipüha Palvus. Teenib õpetaja Kalle Kadaks, orelil ja klaveril Juha Tikkanen. Solist Kristina Agur.

09/26/2023

MIHKLIPÄEV

Kalendri järgi oleme olnud juba ligi nädal aega kuldses sügises, aga rahvakalendris saab suvi läbi alles mihklipäevaga. "Mihklipäev oli esimene talve jõulu." ütleb Haljala rahvas. (Lauri Vahtre („Kindral Mihkel juhib sügisel vägesid“ Postimees 29. september 2007)

Rahvakalendris tähistati mihklipäeva Juliuse kalendri järgi 29. septembril, millele Gregoriuse kalendris praegu vastab 12. oktoober. Mihklipäev lõpetas Jüri päevaga alanud suvepoolaasta. Selleks päevaks pidid välistööd olema lõpetatud. Mihklipäeval tapeti lammas, mille juurde öeldi: "Igal oinal oma mihklipäev". Pruuliti õlut, toidulaud oli rikkalik. Söödi sülti, klimpide ja aedviljaga lihasuppi, keedeti liha ja praeti verikäkke – kõik lambast. Küpsetati rukki-, odra- ja nisuleiba, sepikut, saia ja kooke, samuti naerist ja kaalikaid. Mihklipäeva looduse märkide järgi ennustas vana rahvas saabuvat talve ja kevadet „On Linnutee mihkliööl hästi hele ja sirav, tuleb sügava lumega talv. Kindral Mihkel juhib sügisel vägesid“ Lauri Vahtre Postimees 29. september 2007 ja Wikipedia) See on mihkel iga töö peale,öeldi inimese kohta, kes oli hakkaja ja andekas.

Mehenimi Mihkel on tulnud maakeelde Vana Testamendi heebrea keelsest sõnast Mii-ka-el - see kes on nagu Jumal. Kristlik legend räägib, et Jumal lõi Miikaeli teise inglina seitsmest. Kui Jumal lõi inimese, keeldus esimene ingel inimest kummardamast ja nii saanud Miikael esimeseks. Sealt maalt puhub Miikael elupasunat, temast oli saanud hea ingel, kes kaitseb inimesi ning oskab alati inimeste palveid Jumalani viia. Tema ülesanne on ka inimeste seas korda hoida, neile valgust tuua ning inimeste eest Jumala ees palvetada.(Veebilehekülg „Engel- Vermittler, Begleiter, Verführer“)

Ülemingel Miikaeli päeva, tähistab lääne - kristlik maailm juba 480 aastast saati.(Wikpedia) Pühakirja järgi ilmub Miikael koos Gaabrieli ja Raafaeliga Aabrahamile Mamre tammikus (1 Mo 18.2) Moosesele ilmub ta Hoorebi mäel tuleleegina lahvatavas kibuvitsapõõsas – hüüdes Mooses, Mooses, paik kus sa seisad on püha maa. (2Mo. 3.2). Juuda kirjas (Jd 1:9) me loeme, kuidas inglite hierarhia tipus paiknev Miikael saab Issandalt korralduse maha matta Moosese surnu keha. Kuid kurat tahab seda surnukeha endale tuues kaks põhjendust: Esiteks on surnukeha materiaalne, materiaalne on patune ja seega kuulub kuradi valdkonda, teiseks on Mooses mõrvar ja kuulub kuradile( ta oli tapnud egiptlase). Miikael ei ütle teda takistama tulnud kuradile muud kui “Issand sõidelgu sind! ” Taanieli raamatus. kirjutatakse Pärsia kuningriigi kaitseingel pani mulle vastu kakskümmend üks päeva; aga vaata Miikael, üks peainglitest tuli mulle appi(Tn.10. 13.21) Peaingel Miikael on taevaste sõjavägede juht tegutseb maailma lõpu sündmuste keskel. Jeesuse lipukandjana, kes võitis lahingu lohega- süüdistaja- Kuradi ja Saatanaga -, valvab igavesti taevast põrguvägede eest. (Ilm. 12.7)

Rabide õpetuse kohaselt on ülemingel Miikael Iisraeli kaitseingel. Rabi Jose kirjutab: et kui saatan hakkab Iisraeli süüdistama, ütleb Miikael: ”Vaiki, sest me tahame kuulda, mida ütleb kohtumõistja Jumal.

Rooma katoliikluses on pühal Miikaelil neli erinevat rolli. Esiteks on ta Saatana ja langenud inglite vaenlane. Ta alistas Saatana ja heitis ta paradiisist välja ning saavutab võidu viimase lahingu tunnil. Teiseks on ta kristlik surmaingel: surmatunnil laskub püha Miikael alla ja annab igale inimesele võimaluse end enne lahkumist saada lunastatud. Püha Miikaeli kolmas roll on kohtupäeval inimeste teenete kaalumine (seetõttu kujutatakse pühakut sageli kaalud käes). Ja neljanaks, Püha Miikael on kiriku valvur.

Martin Luther mõistis ingleid Jumala teenijatena. Luther nimetas ingleid oma vaimseteks juhtideks. Tuntud on tema jutlused Püha Miikaeli kohta, kus ta rõhutas selgelt langenud inglite ja kuradi väge. Usupuhastaja vastandus ideele, et ingleid saab kasutada selleks, et hõlpsamini Jumala pääseda v Tunnistades inglite olemasolu vältisid reformaatorid inglite hierarhiate üksikasjalikumat käsitlemist kõik post-piibli teoloogid.( Veebilehekülg „Engel- Vermittler, Begleiter, Verführer“)

Inglid ei ilmu meie teele kaunite tiivuliste olenditena, nagu neid oma lõuendeile on maailnud kunstnikud. Nad võivad jääda sootuks nähtamatuks, ometigi nad mõjutavad meie teed. Nad ilmuvad meie eluteele hoolitseva ligimesena , kes toob meile rõõmusõnumi, kes trööstib ja julgustab. Ingliteks võib osutuda inimene, kes ulatab oma abistava käe, seal, kõik sinu murest püstipäi või silmad maas mööduvad. Üks on kindel nad annavad sulle märku, Jumala ligiolekust ja Tema armastusest.

Igal ühel meist on oma kaitse ingel, kes saatmas meid nii hommikul ja õhtul, nii öösel kui päeval ema ihust saati kuningriigi väravani. Inglid, ilmuvad meie unistustes, meie unenägudes andes nõu millist teed valida, mida mõõda mööda edasi minna. Ingel ilmus Joosepile unes, Joosep, Taaveti Poeg, ära karda Maarjat, oma naist enese juurde võtta, sest mis temas on sündinud on Pühast Vaimust, ta toob ilmale Poja ja pead talle panema nimeks Jeesus.(Matteuse 1.20)Paljud on pidanud end liig täiskasvanuks, et lapselikke pilt postkaarte inglitest uskuda. Ometigi ütleb Jeesus liigsuureks saanud lapsepõlve unustama kippuvaile inimestele Matteuse evangeeliumis: Vaadake ette, et te ühtki neist pisukesist ei põlga; sest ma ütlen teile, et nende inglid taevas alati näevad mu Isa palet, kes on taevas.(Matteuse 18.10).

Püha Benedictus (Elas Itaalias 400. aastate lõpus ja 500. aastate alguses. Teda tuntakse kui "lääne kloostri isa", kes on kehtestanud reegli, mis sai normiks lugematute kristlike munkade ja nunnade jaoks): Meie laule Jumalale saadab inglite ligi olek. Mitte kunagi ei laula me neid ihuüksi. Nad on meie ümber ja avavad taeva. Inglid viivad me palved Jumalani Nad annavad meile lootust ja kingivad usaldust, et nende palved pole asjatud. Inglid ütlevad meile, ligidal on Jumal. Ka sind kastetud Temasse, Tema armastusse ja õndsusesse.

Palve: Armuline saada oma valguse inglid Ja peletagu nad eemale meist kõik pimeduse jõud. Issand saada oma kaitsvad inglid Ja hoidku nad meid meie teedel. Issand saada oma rõõmsad inglid, et need kurbi südameid trööstiksid Issand saada oma rahuinglid, et nad meisse rahu tooksid. Issand saada oma õiguseinglid, et nad vägevate teed õigusesse valgustaksid. Issand saada oma ülistusinglid, et nad meid kaasa võtaksid. Issand saada oma Sinu kiituselaulu pühad inglid, kes Sinu Sõna elusaks teevad

09/13/2023

“Olen kui haljas õlipuu” Psalm 52.10

Vanavanemate pühapäeval kogunes halle vihmapilvi trotsides York kalmistu N ossa Vana Andrese surnuaiapüha - kogudus.

Kui Yorki raekoja tuttav kell metronoomina teist pärastlõuna tundi kinnitas, tervitas hingekarjane ajalennu tiivul kahanenud karjukest püsiva lootuse ridadega Jumalamehe 84 laulust “Õnnis on inimene, kelle tugevus on Jumalas, kelle mõttes on pühad teekonnad… “

Peale mälestuspühale õnnistuse palumist laulis kogudus laululehtedelt hea organisti Juha Tikka`se väli oreli saatel “Lahkunu mälestus kalmule kutsub”. Õpetaja luges püha lootuse harmooniat nii Vana kui Uue Seaduse raamatust: „… ja ma asetan teie sisse oma vaimu, et saaksite elavaks“(Hesekiel 34.14), et „teil oleks igavene elu“ (Johannese 3.16). Enne mälestuspüha kõne laulis kogudus saatusekaaslasena Põhja – Ameerikas pelgupaika leidnud rootslanna Lina Sandelli sõnadele viisistaud populaarse matuse hümni “Ainult päev see lohutuseks mulle.”

Surnuaiapüha kõne mõtete aluseks kuuldi õpetajalt kestvusest kantud lauluridu Vana Testamendist Jumala mehe 52 psalmist “ Mina olen kui haljas õli puu Jumala kojas.” Ja õpetaja kõneles vana – vanaemaile vanavanematest. Rõõmupäikese kiiri kinkisid Sambla pere jumalalastest kakskiud Madis –Joosep ja Jude - Ilmar Kõneleja tõdes trööstivalt, et vananemine ei tähenda mitte mingiligi kombel iganemist. Vana ja noor on siinses elus määratud elama vastastikuse rikkuse kinkimise kooskõlas. Väikeste laste ja vanavanemate suhted on vahetud ja vastastikku mõistvad. Mitte sellepärast, et vanad inimesed on taas nagu lapsed, aga noored vajavad vanu niisama palju kui vanad noori. Kui vanadele on kingitud elutarkust ja ligimese mõistmist, siis noortele on kingitud elu energiat ja pealehakkamist, mis kingib elurõõmu ja lootust igale elatunule. Piibliraamatuski on Vana ja Uue Lepingu Raamat vastastikuses kooskõlas. Vana ei saa olla uueta ega uus vanata. On ju Lunastajagi tunnistanud, et ta pole tulnud vana tühistama: „Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama.Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma.“(Matteuse 5.17).

Õpetaja tegi oma kõnes vaimse kummarduse esivanemate mälestuse ees tuues kuulajani uuemaid seisukohti meie rahvuse tekkimisest (etnogeneesist). Kõneleja tõdes, et ei saa vana kõrvale heites üksnes uut ülistada. Armastatud armastus, elu püsiväärtused rahva traditsioonid, väärivad hoidmist. Tänu usu kingitusele püsime igihaljana igavesti.

Justkui õpetaja sõnade kinnituseks tõusis vanavanemate pühapäeval loendamatute hauaplatside kohalt taevapoole palveküünlade suits.
Esivanemate austus on tao’ kulgu järgivate kanada hiinlaste jaoks oluline teeviit. Perekond ja traditsioonid saavad esivanemate mälestuse ees kummardudes eluteed mööda kulgemise väel alal hoitud.

Pärast kõikide armsate lahkunute eest tehtud hingepalvet, laulis kogudus lahkunuile mälestus lauluks “Kuis hingvad rahus siin ihud mulla sees” Koguduse juhatuse esinaise Riina Klaasi toimetusel pandi ühiselt kokku koguduse korjandus.

Surnuaiapüha lõppedes asetati lille korvid koguduseõpetaja Ottmar Pello ja piiskop Udo Petersoo ning juhatuse esimees Toivo Hiire haudadele. Usku ja lootust kinnitavalt kõlas Ilmar Lepiku bassbariton Toivo Hiire haual : “Walk on, walk on With hope in your heart And you'll never walk alone You'll never walk alone”(Rodgers and Hammerstein for the musical „Carousel“).

Taeva luugid jäid surnuaia pühaliste peade kohal suletuks. Vaid üksikud vaevu kogetavad õrnad vihmapiisad trööstisid igatsevat inimhinge. See oli justkui varajane vihm, mis kattis „nutuorust läbikäinute lootust oma õnnistusega“( Psalm 84.7)

Koguduse kirjasaatja